Viimastel päevadel/ nädalatel on palju juhtunud. Kõik tundub kuidagi liialtki kaunis, et olla tõsi. Ma peaksin olema õnnelik, kuid seda ma pole. Kas ma hakkan muutuma? Ma ei tea seda. Vahel on tunne, et ma ei tahaks siin üldse eksisteeriga, kuid kui ma hakkan mõtlema, siis avastan ma, et nii palju head on veel sees ja ma ei suudaks teha kallitele inimestele haiget. Aga kas ka mina olen neile kallis? Selle panen ma küsimärgi alla.
Viimastel päävadel, olen ma hakkanu vaatama maailma veidi erineva nurga alt. Kuna olles ühel sünnipäeval, suudsid kaks inimest, mind oma elu üle järgi mõtlema.Tõesti oli hakkanud litsakamaks muutuma, või õigemini olingi seda. Minu jaoks tundus see normaalne ja ma ei mõelnud selle peale üldse nii. Minu eesmärk on muutuda paremaks/normaalsemaks inimeseks. Kas või natukenegi.
Kui nüüd hakata järgi mõtlema. Poleks ma seal sünnipäeval olnud, oleksin ma endiselt selline ’’litsakas’’ tüdruk, kes ajab suust välja ainult seksuaalteemalist juttu. Nagu ma muust ei mõtlegi. Paneb lausa mõtlema, kuidas ma sain selline olla!?
Mu ellu on tulnud inimene, kellest ma väga-väga hoolin ja ma ei kavatse seda kergesti käest lasta, veel vähem haiget teha. Praegugi väga igatsen teda.
Olen viimased 2-3 päeva masenduses olnud, ma ei tea miks. Praegugi on tunne, et tahaks lasta pisaratel lihtsalt voolata. Aga nad ei taha millegi pärast voolata. Ma tahaks uue eluga alustada,valge lehega, unustada kõik see mis oli ja on praegu. Unustada kõik oma praegused sõbrad ja minna kuskile, kus keegi mind ei tunne ja ei tahagi tunda. Tahan üksi olla, tahan sellest maailmast lahti öelda.
Ma tahan väga teada, miks sa ei suuda positiivne olla? Alati on mul see hästi välja kukkunud, ja nüüd kui vaja läheb, pole seda oskust kuskil. Hommikul ärkan hea ja ergsa tujuga, kuid voodisse maanud ma masenduses olles.
