Heips blogi lugejad.
Kuna hetkel on neljapäev aga arvatavsti postitan selle teksti teile reedel või laupäeval. Võimalik, et isegi hiljem, siis kui ma aega leian.
Neljapäev.
Ärkasin pool kaheksa hommikul. Eleri tuli minu juurde. Ta tõi mu soojad paksud püksid tagasi ja paksu mati tõi ka, et ma saakin millegi peal Viljandis magada. Kuna välja sõit oli 9.45, ei kiirustanud ma kuskile. Vaid istusin arvutis ja vahepeal isegi pakkisin veel asju kokku. Hakkasin kodunt liikuma alles 9.35 võib olla isegi hiljem. Kuna kartsin, et võin hiljaks jääda, palusin emal treenerile helistada. Jõudsin just siis bussijaama juurde, kui treener just enda bussiga saabus. Bussi istudes küsi too mu käes, ega mul juhuslikult vesipiipu pole kaasa. Kuna ta olevat näinud mu facebook-i pilte. Palju õnne talle. Sõidsime umbes 2 tundi Viljandi. Ja juba pool tundi hiljem hakkas meil esimene mäng. Avastasin, et olin unustanud oma patsikummid ja peapaela ja klambrid teise kotti. Fakk. Sain Kärol-i käest patsikummi, suutsin selle katki tõmmata. Järgmise patsikummi sain Anni-lt, see jäi õnneks terveks. Ja nüüd mängu juurde. VÕIDSIME! Me võidisme Viljandi Jackobson-i (oli vist) võistkonda. Üks mäng vahet ja siis kohe jälle meie mäng. Mängisime Kehraga, kuni neljanda veerandini olime kaotus seisus. VÕIDSIME jälle! See kord mingi 4 punktiga. Tüdrukud olid treeneriga teinud kokkuleppe, et kui vähemalt ühe mängu võidame siis jääme ööseks. Ja ma saavutasime oma eesmärgi. Pesema minnes avastasin ma, et olin unustanud rätiku kaasa pakkida. Jällegi, elu läbi...
Treener tõid meid Viljandi Spordihoonesse, kuhu me jätsime enda kotikesed. Peale seda suundusime Viljandi pääle. Käisime Papa Pizza-t söömas. Kuna mul kõht tühi polnud, ei võtnud ma endale pizzat. Lihtsalt jälgisin, kuidas teised õgivad. Käisime niisama poodides ja lõpuks jõudsime Anntila majja, kus me lihtsalt istusime ja naersime. Hakkasime enne 7 õhtul tagasi spordihoone poole liikuma. Vaatasime kuidas kohalikud tüdrukud võrkpalli harjutasid ja pelasid. Samas nende kõrval olid iluvõimlejad. Mul oli neid valus vaadata. Nad paidusid nii kuradima hästi. Isegi mina pole elu sees nii nii nii palju paidunud. Lõpuks saime enda asjad peeglisaali ära tuua. See pole üldse peegli saali moodigi, siin on ainult 7 keskmist peeglist järjestiku pandud. And thats all. Asjad ära pandud läksime Väike Ameerika burksi kohta sööma. Võtsin Kanaburgeri eine, see oli lihtsalt nii isuäratav, kuigi homme(reedel) sooviks veel ühe kanaburgeri eine võtta. Emo, ei viitsinud konsumi juurde tulla, kuigi see on ta kodule väga lähedal. Ma olen suhteliselt solvunud ta peale. Krissut ka ei näinud. Ta magas kui ma talle helistasin. Anyway.. Peale oma toidu söömist, suundusime Suure Venna pubisse, kus kohe mingid kohalikud mehed enda lauda kutsusid. Jõime natukene shampust seal. Saime natukene tuttavaks jne.. Üks nende sõber, kes ka seal oli, oli enda sõbra autoga just matsu pannud. Ja na tähistasid seda. Viljandi on kummaline koht – not recomended. Kella kümne ajal hakkas turva dokumente küsima. Oli valida, kas mina jään sinna või Klelia, aga lõpuks otsustasin, et ma tulen ikka ära sealt. Kärol ja Anni saadsid mind. Ja täiesti jube, ma ei saanud uksest sisse. Ma pidin aknast sisse ronima, kuna uksed olid juba lukku pandud. Väikse seiklus igas päevas.
Kahju, et siin interneti pole. Muidu räägiks hetkel enda semudega..
Teised peaksid ka kohe maabuma siia.
Homme kell 10 on meil esimene mäng Toilaga, kellega me hetkel ja peeglisaali jagame. Kusjuures, nemad kõik magavad ja mina olen ainuke siin, kes arvutisse midagi nö enneolematut kirjutab. ---------
Reedel panime võistluse kinni. Kõik neli mängu võitisme.. Ja esimene koht lendas..
