Eleri ei tulnudki hommikul minu poole. Läksin üksinda kooli.
Esimene tund saksakeel. TÖÖ! 16 lauset, aga kus sa sellega, õpetajal oli vaja ikka oma peast laused välja mõelda. Mõtles lausa 17 lauset välja. Järgmine tund oli kirjandus, mõttetu. ''Oidipus'' lugemata, loomulikult ma ei osanud ju. Järgmine tund venekeel. Jutustamise peale töö ''моя семья'' ( minu perekond ). Ma sain selle 5!!! Nii õnnelik. Kusjuures ma ei spikerdanud ka. Nii uhke enda üle. Kuigi mõtlesin, et mulle ei jää kindlasti mõni sõna pähe või hääldan valesti. Minu jaoks on rõhu kohad fucked up! Kui venekeel läbi sai, sain ma Käroliga garderoobis kokku. Läksime edusse, ta sai emalt raha, peale seda kõndisime edu taha suitsule. Tal oli koolis ennem suits katki läinud, seega hakkas ta seda parandama, järksu sõitis suurel kiirusel auto edu taha. Klassiõel kohe laksti suits taskusse. Mina ei teinud autost välja, vaid valisin Silvia numbrit, kuna ta oli mulle helistanud. Korraga ütles Kärol, et see on ju salament, vaatasin autosse, tõesti oli salament, härra Saarel oli isegi vorm seljas. Aga kahjuks, ei saanud nad meid suitsuga vahele võtta. See on juba kolmas kord, kui meil Käroliga vedas. Läksime matemaatikasse, kaasa ma eriti ei teinud. Mõttetu teema hetkel käsil. Inglise keel. Another test. Vehkisin natukene Maanuse testide vihikust maha. Suurema osa tööst ma spikerdasin. Saingi esimesena valmis. Hakkasin geograafia tööks õppima. Vahetunni kell helises, otsisime Kadriga kähku Aileni üles, ja küsisime mis töösse tuli. Vastused käes, võisime rahulikult tundi minna. Kärol oli juba vahetunni alguses hakanut tööd tegema, kuna ta pidi nö '' bussi '' peale jõudma. Sest homme läheb ta ju Superstaari eelvooru. Kahtlemata feilib ta. Kui tunni kell helises, andis õpetaja meile tööd. Olin teine kes valmis sai. Esimene oli Kärol. Andsin töö ära ja tulin kodu ära.
Tegin tule kaminasse ja läksin korraks voodisse pikali, muidugi jäin ma magama. Vanaema helistas, ta ajas mind ülesse! Küsis mis ma teen, kas ma tema juurde ei tahaks üks päev minna, et aidata tal jälle telefoni mõista. Loomulikult, et ma ei viitsi sellepärast tema juurde minna. Ja ta hakkas jälle mulle pinda käima, et kas ma olen juba mõelnud mis ametit ma tahan kunagi õppima minna, et kui tema oli 6-7 klassis teadis ta juba ära mida ta teha tahab, kuna tema ema oli talle ka sellega pinda käinud. Kõne lõppedes tegin endale kohvi ja läksin magama tagasi. Kui lõpuks ärkasin, jõin kohvi ära.
Aga nüüd ma lähen arvatavasti koeraga õue. Ma ei suuda koguaeg toas ka passida.
Olge tublid.
Rutt (:
