Pole siia ammu kirjutanud. Vaimustus on üle läinud. Pole midagi huvitavat mida kirjutada. Tegelikult on küll, aga ma ei viitsi pikka romaani siia teile kirjutada. Olen paha, ma tean!
Tegelikult ma olen suhteliselt rahul tänase päevaga. Terve laula tunni ma magasin, füüsikas tegime tunnikontrolli kuna terve tagumine pink ei vastanud kodus ühele küsimusele. Tänks düüds! Eesti keel ja kirjandus olid igavad, va. väiksed lollitamised. Matemaatikasse jäime me Käroliga hiljaks, käisime pangas. Ajaloos ma ka suht magasin, õpetaja põhimõtteliselt pommitas mind küsimustega. Sain 3 ( Ekoolist nägin, tunni teemaks oli pandud kiviaeg, kuigi käsitlesime 17 sajandit). Venekeeles oli töö. 24 sõna + 5 laused ( laused pidime ise välja mõtlema) , jäin muidugi spikuga vahele.. Õpetaja ütles,'' Peksa sulle!'', Kats jäi ka spikuga vahele.. Aga õnneks ta 1 ei pannud. Tegin nii palju kui oskasin, kui valma sain tõmbasin koolist nahhui. Läksin otse haiglasse, taastusravisse, võimlema. Peale seda läksin koju, ja kohe kohe varsti läksime Käroliga panka, vahetasin kroonid eurodeks, mis läksid kohe suitsu paki ja magusa peale raisku. Sain Eleriga kokku, ta tuli koolist just.. Kõndisime koos koju ja rääkisime tänasest päevast.
Vahepeal on mul tunne, et kõik üritavad mind vältida jne.. Millegipärast kui ma õhtuti kodus olen omas toas, tekib mul masendus ja seda juba viimased nädal aega. Alati olen Eleri poole ära põgenenud või koeraga õue läinud. Tuppa tagasi tulles on mul kohe palju palju parem olla.
Hetkel istun siin, ja twiidin twitteris, aga samas peaksin ma saksakeele tööks õppima. 15 lauset, heal juhul esimesed 3 on peas. Fakk, ma hakkan haigeks jääma !
Palju õnne Madis !
Olge tublid,
Rutt (;
